Streigiõigus ei küsi vanust

  • Oleme siin, et
  • Kaitsta sinu õiguseid
  • Ning ära hoida mis tahes diskrimineerimist
  • Oleme siin, et
  • Kaitsta sinu õiguseid
  • Ning ära hoida mis tahes diskrimineerimist

Tule konsultatsioonile! Vaata asukohta

Streigiõigus ei küsi vanust

Mis on streigiõigus?

Tänase streigiga seoses on hea meelde tuletada, mis see streigiõigus siis õigupoolest on. Streigiõigus on õigus kasutada kollektiivseid survemeetmeid ja streigiõigust töötajatele, nii sätestab Eesti Põhiseaduse paragrahv 29. Streigitakse siis, kui läbirääkimiste teel soovitud tulemust pole saadud. Esimene teadaolev streik oli vaarao Ramses III ajal Vana-Egiptuses, kui püramiidide ehitajad ja käsitöölised ei saanud oma palka kätte. Nad ei läinud enne tööle tagasi, kui olid oma välja teenitud palga kätte saanud. Streikimine on ka inimeste hulga jõu näitamine siis, kui keeldutakse mingitest riigile olulistest tegevustest. Näiteks streikisid õpilased 7.-9. märtsil 2012 õpetajate palgatõusu toetuseks. Streigil võib olla jõud muuta tingimusi kas ühes töökohas või ka terves riigis. Streigis osalemiseks vanusepiire igatahes pole.

ERIARVAMUSTE ÜLE TULEB KÕIGEPEALT LÄBI RÄÄKIDA
Inimestel on palju omavahelisi eriarvamusi ja üldiselt tuleks need lahendada läbirääkimiste teel. Üks tahab ühte asja, teine teist asja ja kumbki pool ütleb oma argumendid juurde. Mõlemad pooled püüavad ka teise poole argumentidest huvitatult aru saada ja mõlemad pooled püüavad otsida kompromissi. Argument tähendab seda, et oma seiskoha toetuseks öeldakse kontrollitavaid fakte, tuuakse tõeseid elulisi näiteid, viidatakse korralikele allikatele. Kompromiss tähendab seda, et mõlemad pooled tulevad teineteisele veidi vastu ning lepivad kokku uues lahenduses, mis pole pole päris see, mida esimene pool tahtis, ega ka mitte päris see, mida teine pool tahtis, aga on midagi nende kahe soovi vahepealset. Näiteks soovib laps hommikul juua limonaadi, aga vanem soovib, et laps joob piima. Lapse argument on, et ilma magusata ta ei jaksa kooli minna ja vanema argument on, et limonaad küll jõudu ei anna. Kokku lepitakse kompromissina kakao joomises, mis on magusam kui piim, ent erinevalt limonaadist sisaldab ka kasulikke toitaineid.

Mõnikord ei õnnestu selline kokku leppimine või kompromissi tegemine. Näiteks pööravad riigid ja inimesed liiga vähe tähelepanu looduse hoidmisele ja koolilapsed ei ole sellega rahul, sest nemad peavad suurtena elama rikutud looduses. Valitsused pakuvad kompromissiks, et me kõiki asju kohe ei jõua muuta nendest, mis kõige rohkem loodust kahjustavad, et kõigeks pole raha ega jõudu ja valitsused tahavad teha selliseid asju ka, mis inimestele kohe meeldivad. Looduse kaitsmine tähendab nimelt sageli, et inimeste elu muutub alguses ebamugavamaks. Koolinoored ei ole selle pakutud kompromissiga nõus ja ütlevad, et tuleb teha palju rohkem, sest teadlaste uuringute järgi praegustest pingutustest ei piisa. Näiteks tahaks koolilapsed käia koolis palju rohkem jalgrattaga ja hoida nii oma tervist kui ka loodust. Aga see tähendab, et teedel antakse jalgratastele palju rohkem eelisõigusi ja autod saaksid nende tõttu aeglasemalt sõita. Autojuhid on valijad ja seetõttu valitsused ei taha autojuhtide elu halvemaks teha.

KOLLEKTIIVSED SURVEMEETMED ON STREIGID JA MIITINGUD
Kui kokkuleppe või kompromissi tegemine ei õnnestu, siis on järgmiseks sammuks sageli oma õigustatud ja argumentidega toetatud soovist laiem ja avalikum teada andmine. Näiteks saab korraldada miitingu või meeleavalduse.  Miitingut või meeleavaldust on mõistlik korraldada seal, kus on soovitust teist moodi otsustatud. Nende korraldamise jaoks peab küsima luba kohalikult omavalitsuselt. Kuna koolinoored ei ole rahul valitsuste otsustamatusega looduse hoidmiseks, siis tehakse miitinguid valitsuste või parlamentide ees.

Võib ka olla, et kokkuleppele ei jõuta näiteks kooliga või tööandjaga. Kõigepealt tuleb alati ära kasutada kõik võimalused argumenteeritud läbirääkimiste teel kokkuleppeni jõuda. Kui see ei õnnestu ja lahendamist vajav mure on väga suure tähtsusega, siis võib korraldada streigi. Streik on tööseisak. See tähendab seda, et mingi küsimuse lahendamiseks tähelepanu saamiseks ei tee streikivad inimesed kokkulepitud aja jooksul tööd. Streigi pikkus võib olla olla tund aega, aga ka mitu päeva. Streigi korraldamiseks on kindlad mängureeglid. Esiteks peab streigil olema üllas ja väga oluline põhjus, mida muul moel ei ole õnnestunud ära lahendada. See põhjus peab olema mingi suur ebaõiglus, mis tõesti faktide ja argumentide põhjal on ebaõiglane. Teiseks tuleb streigist alati ette teatada. Kolmandaks peab olema streik korraldatud nii, et sellest tekkiv kahju oleks võimalikult väike. Ning loomulikult peab streik olema rahumeelne. Streikija peab käituma viisakalt, ta ei tohi kedagi lüüa ega kedagi kinni hoida või takistada liikumast. Kui streik on tehtud reeglite järgi ja kui streikijad käituvad viisakalt, siis kaitseb streikija õigusi seadus. Tööandja ei tohi reeglite järgi korraldatud streikijaid töölt lahti lasta. Töötaja kaitset streikimise korral nimetatakse streigiõiguseks. Vabades, demokraatlikes riikides on töötajatel streigiõigused olemas. Vabades riikides on nii töötajad kui tööandjad huvitatud, et tööd oleks hea teha ja et töö eest saaks mõistlikku tasu. Töötajad saavad aru, et kui nad tööd ei tee, siis ei teki ka töö tulemusi, mis võimaldaks palkasid maksta. Tööandjad saavad aru, et kui töötingimused on väga halvad, siis töötajad võivad oma tervisest ilma jääda. Mõlemad pooled ei saa võimatut nõuda.

KOOLID JA STREIGID
Koolides õpilaste streikimiste kohta Eestis tegelikult reegleid kirjas pole, aga järgida võib töötavatele inimestele kehtivaid õiguseid ja kohustusi. Põhikoolis käimine on õpilasele kohustuslik põhiseaduse järgi ja selle pärast erineb õpilase õigus tööl käiva inimese õigsutest. Kui õpilaste arvates on mingi mure nii suur, et seda on vaja igal juhul lahendada, siis tuleks kõigepealt pidada läbirääkimisi nendega, kelle kohustus on sellele murele lahendus leida. Erinevalt tööandjatest on koolidel omakorda rida ülemusi. Näiteks kui õpilased ütlevad, et nad soovivad rattaga koolis käia, siis kool saab sellest murest lahendada ainult väikese osa. Kool saab korraldada rattajuhtimise kursused ja ehitada kooli juurde rattahoidla. Kool ei saa teid paremaks ja ohutumaks teha, sest seda saavad teha kohalik omavalitsus ja riik. Koolimaja enda murede kohta on üldine reegel ikka sama, mis töölgi. Kui õpilastele tundub, et midagi tuleb koolis muuta, siis tuleks oma argumenteeritud ettepanek esitada kooli juhtkonnale. Kui kooli juhtkond ei saa olukorda lahendada, siis tuleb selgitada, et miks ei saa. Kui õpilased omakorda saavad faktide ja argumentidega kooli juhtkonna otsuse ümber lükata ja kui mure on tõesti tõsine, siis saab järgmisena pöörduda kooli pidaja ehk enamasti kas kohaliku omavalitsuse või riigikoolide puhul Haridus- ja Teadusministeeriumi poole. Kui ikka kokkuleppele ei jõuta, siis saab pöörduda oma murega Haridus- ja Teadusministeeriumi koolide välishindajate poole või kui mure tuleb seaduse tekstist, siis seadusandja poole. Seega on erinevalt tööl käivast inimesest õpilastel kohe väga palju erinevaid läbirääkimiste võimalusi.

Kui õpilased tahavad ikkagi kooli õppetöö ajast osaleda streigil või meeleavaldusel, siis tuleks sellest sarnaselt töökohaga enne koolile teada anda. Teadaandes tuleks selgelt välja tuua põhjused, miks muud püüdlused pole aidanud ja miks just miiting või streik on vajalik lahendus. Kool ei pea iseenesest andma nõusolekut, kui töömaailma eeskujuks tuua, ent tegemist on, nagu öeldud, õpilaste osas reguleerimata õigusega. Alaealiste kooliõpilaste puhul oleks vaja ka lapsevanemate seisukohta. Samas kui kool lubab õpilased miitingule õppekogemuse saamiseks ja niiöelda õuesõppe vormi kasutades, siis pole lapsevanema nõusolek vajalik. Õppe-eesmärgil saab külastada miitinguid, mis on veendumustelt ja usuliselt neutraalsed. Näiteks ei ole veendumuste poolest neutraalsed erakondade korraldatud miitingud või mingit kindlat veendumust toetavad miitingud (näiteks vegantoidu nõudmine), usuliselt neutraalne ei ole näiteks mingi usulahu kombestiku täitmist nõudev miiting. Kõikidel nendel miitingutel saavad õpilased osaleda (õppe)töövälisel ajal.

Kokkuvõttes võib öelda, et koolides kodaniku- ja tööõiguse alane õpetus on igati päevakohane, samuti on loodushoid riiklikku õppekava läbiv teema. Seega on igati tore, kui õpilased osalevad hästi ette valmistunult, viisakalt käitudes ning ka isiklikke kohustusi võttes kliimamuutuste vastu võitlemist nõudvatel miitingutel. Oluline on seejuures meeles pidada, et faktid ja argumendid tuleb endale esmalt selgeks teha, meeleavalduse roll ühiskonnas peaks samuti olema ühiselt läbi arutatud ning kompromissidele lähemale liikumine eeldab alati mõlema poole vastutulekuid. Näiteks võiksid õpilased koostada selge plaani, mida nad aasta jooksul oma käitumises ja tarbimises loodushoidlikumaks muudavad, ja seda plaani ka järgida. Nii tekib õigus aasta pärast ka valitsustelt selget tegevuskava ja selle täitmist nõutada.

Liisa Pakosta

Tee volinikule avaldus
Top