Christian Veske: miljon meest ja Angela Merkel

Kümme aastat tagasi tulid Taavi Kotka, Ruth Annus ja Siim Sikkut välja innovaatilise ideega anda teiste riikide kodanikele kasutada Eesti e-teenuseid ning luua seeläbi digitaalne eestlaskond. Tänavuse aasta seisuga on Eestil 113 000 e-residenti, kes tulevad 185-st riigist, kus on erinevad tavad ja sotsiaalsed kontekstid. Muu hulgas on erinev seegi, kuivõrd naised saavad olla ja on osalised ühiskondlikus ja majanduslikus elus, sealhulgas ettevõtluses.
Idee väljaarendamine on taas kinnitanud Eesti kuvandit ägeda, digitaalselt innovaatilise riigina ning aja jooksul oleme järgemööda kuulnud kuulsatest inimestest, kes on Eesti e-residentideks saanud. Nende hulgas on Edward Lucas, Barack Obama, Shinzo Abe, Tim Draper, Guy Kawasaki, Ben Horowitz, Jean-Jacques Dordain, Peter Kentie ja Angela Merkel1.
Toodud nimekiri ei ole täielik, vaid üks võimalikest esitamisviisidest, mille veebiavarustest leidsin. Eesti E-residentide hulgas on mitmeid suurepäraste tulemustega naissoost ettevõtjaid. See nimekiri peegeldab aga meie digitaalse e-rahvastiku, üldist soolist jaotust.
E-residentsuse programmi andmetel on naiste osakaal keskmiselt 15 protsendi juures (hinnanguliselt 16 950 naist ja 96 050 meest). Kui tõstaksime selle proportsiooni päriskodanike maailma, siis Eesti riigis elaks tervelt 1,16 miljonit meest ja vaid veidi üle 200 000 naise.

Kuidas me siia oleme jõudnud?
E-residentsuse programm on teinud palju, et soolist võrdõiguslikkust edendada. See kumab läbi kogu programmi sisuloomes, kus teadlikult tuuakse välja positiivsed eeskujud naisettevõtjate näol. Teisalt näitab see ka teema keerulisust. Kuidas saabki üks programm muuta sissejuurdunud soolisi stereotüüpe väljaspool Eestit? Ja kas peaks, kui soolised stereotüübid on ka visad Eestis endas kaduma.
Euroopa soolise võrdõiguslikkuse instituut (EIGE) on koostöös Oxfordi Ülikooli majandusteadlastega välja arvutanud, milline on sooliste lõhede kaotamisest saadav makromajanduslik kasu2. Näiteks, kui soolised lõhed STEM erialadel kaotada, siis Euroopa Liidu SKP suureneks 2,2–3 protsenti aastaks 2050.
Majandusliku koostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) hinnangul näeb maailmas vaid viis protsenti poistest ja 0,5 protsenti tüdrukutest oma tulevikku IKT-valdkonnas3. Eesti vastavad arvud on küll kõrgeimad Euroopa Liidus, kuid lõhe poiste ja tüdrukute vahel siiski põhjendamatult suur.
E-residendiks saamisel ei pea küll inimene olema infotehnoloogia eriala taustaga, kuid tal peab olema valmidus digitaalmaailma hüvedest osa saamiseks ning nende hüvede enda jaoks tööle panemiseks.
Liiga sageli süüakse tüdrukud digitaalmaailmast välja. EIGE hinnangul puutuvad digimaailmas vägivallaga kokku nii tüdrukud kui ka poisid, kuid see on erinev ning sellel on suurem mõju tüdrukute osalusele digimaailmas4. Tervelt pooled tüdrukutest ja noortest naistest kõhklevad, kas osaleda sotsiaalmeedia debattides või ei. Seda eelkõige veebipõhiste rünnakute tõttu.

Lõhang, mis ühendab maailma
Soolise võrdõiguslikkuse olukord Eestis ja maailmas laiemalt on ebaühtlane ning mõnikord tundub, et oleme lõputus ringtantsus "kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole", kus meloodia (probleemid nagu sooline palgalõhe, segregatsioon jms) on sama, kuid vahetame vaid paarilisi.
See tõdemus ja probleemide globaalne mõõde on ka põhjus, miks paljud riigid soolise ebavõrdsuse ilmingute pärast koostööd teevad.
Üks aluskokkulepe on pea 30 aastat tagasi kokku lepitud ÜRO Pekingi tegevuskava5 naiste õiguste kaitseks, kus tuuakse välja naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse seisukohalt olulised 12 valdkonda, milles valitsused peavad olukorra parandamiseks midagi ette võtma.
"Sellest ajast alates on meie riigiasutustel kohustus läbi oma poliitikate soolist võrdõiguslikkust edendada."
Eesti tegi oma suure sammu täpselt 20 aastat tagasi, kui võeti vastu soolise võrdõiguslikkuse seadus, mis jõustus 1. mail 2004. aastal. Sellest ajast alates on meie riigiasutustel kohustus läbi oma poliitikate soolist võrdõiguslikkust edendada.
Kahjuks on Euroopa võrdluses sooline ebavõrdsus Eestis vähenenud oluliselt aeglasemalt, kui mujal EL-is ning vahe Euroopa Liidu keskmisega on suurenenud6. Minu hinnangul on üks peamine põhjus olnud valdkondlikes poliitikates (haridus, rahandus, perepoliitika jms) vähene soolise ebavõrdsuse vähendamise eesmärkide seadmine.
Näiteks, arvestades, et Eesti au ja uhkus, meie haridussüsteem toodab senini EL-i kõrgeimat soolist segregatsiooni kõrghariduses, on kummastav, et seda teemat nii vähe käsitletakse. Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 toob küll välja soo ja sooliste stereotüüpide mõju õpiteede valikul kui ühe kitsaskoha, kuid ei paku lahendusi probleemile.
Eesti töövajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA7 toob küll välja soopõhise statistika Eesti IKT maailmas, aga järeldustes pole toodud välja ettepanekuid, kuidas naisi rohkem valdkonda saada. Märkimisväärne on, et OSKA erinevates temaatilistes uuringutes osalenud välja toodud ekspertide (ettevõtjad, erialaliitude juhid, ministeeriumite kantslerid jms) seas oli naisi tervelt 20 protsenti.

Eesti võimalus olla võrdsuse eest eestkõneleja digimaailmas
Arvestades Eesti avaliku sektori digilahenduste arendamise kogemust, oleks Eestil lihtne võimalus saada võrdõiguslikkuse eestkõnelejaks digimaailmas. Digilahendused pakuvad inimestele taristu (kiirtee), kuid lisaks ehitatud kiirteele on vaja toetada ka inimeste oskust seal liigelda ning seda enda huvides tööle panna. Suur osa maailmast on aga ajalooliselt piiranud naiste ligipääsu uutele tehnoloogiatele.
Rene Tammsaar, Eesti esindaja ÜRO juures, ütles 2023. aasta ÜRO naiste staatuse komisjoni Eesti riigikõnes: "oleks suurepärane, kui laialdane digitaalharidus ja ühiskondlik edu kanduks automaatselt edasi soolise võrdõiguslikkuse näitajatesse. Naised aga esindavad vaid 30 protsenti Eesti IKT-valdkonna lõpetajatest ja 25 protsenti IKT-tööjõust."
Soolise võrdsuse eest seismine digimaailmas ei tohiks jääda vaid riigipoolsete avalike sõnavõttude ja kodanikualgatuse heade projektide nagu Unicorn Squad tasemele, vaid nõuab läbimõtestatud riiklikku tegevuskava. Seda eelkõige seetõttu, et lisaks Angela Merkelitele on maailmas väga palju innovatiivse mõtlemise ja tegutsemistahtega naisi. Tuleb vaid läbi murda piiravatest tavadest, nad vaid üles leida ja lasta tegutseda.