Istanbuli konventsioon ei kehtesta uusi maailmavaateid ega õõnesta kellegi sugu või pereväärtusi. Vastupidi
Mõned nädalad tagasi pussitas mees Tartumaal jõhkralt naist ning sõitis seejärel laupkokkupõrkesse suvalise autoga. Samal ajal, kui naistevastane vägivald oma kõige jõhkramas vormis läbi selle loo ühiskonna teadvusesse jõudis, kõlasid üleskutsed lahkuda konventsioonist, mis just seda tüüpi vägivalla ennetamisega tegeleb.
Läti Seimi otsus lahkuda Istanbuli konventsioonist on sarnase diskussiooni ka Eestis käima tõmmanud. Konventsiooni süüdistatakse ideoloogiliseks tööriistaks olemises ning perekonna ohustamises. Sellised väited väärivad vastust, sest need moonutavad rahvusvahelise inimõiguste dokumendi tegelikku sisu ja eesmärki. Konventsiooni ümber käiv debatt on muutunud sümboliks laiemale nähtusele – ühiskondlikule polariseerumisele, kus faktid kaotavad kaalu ning hirm muutub poliitiliseks tööriistaks.
Mis on Istanbuli konventsiooni tegelik eesmärk?
Kuigi paljud eelkõnelejad on Istanbuli konventsiooni eesmärki juba avanud, kordan selle veel üle: Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsioon on esimene õiguslikult siduv rahvusvaheline leping, mille keskmes on naistevastase vägivalla ennetamine, ohvrite kaitse ja vägivallatsejate vastutusele võtmine. Selle sisu on lihtne ja inimlik: ükski naine ega tütarlaps ei peaks elama vägivalla hirmus ega ka teadmisega, et kui ta vägivalla ohvriks langeb, siis ühiskond süüdistab teda.
Konventsioon ei kehtesta uusi maailmavaateid. See nõuab, et iga riik looks tõhusad mehhanismid vägivalla ennetamiseks, ohvrite abistamiseks ja süüdlaste karistamiseks. Need põhimõtted ei ole ei „ideoloogilised“ tähenduses, millega üritatakse konventsiooni diskrediteerida – need on õigusriigi miinimumstandardid.
Hirm „sooideoloogia“ ees sünnib väärarusaamadest
Konventsiooni, võrdõigusasutusi, huvikaitse organisatsioone ja ülikoole sildistatakse sageli „sooideoloogia“ levitajatena. Aga mida see üldse tähendab? Sellise sildi all seotakse omavahel seksuaal- ja reproduktiivõigused, sooline võrdõiguslikkus, transsooliste inimeste õigused, inimõigused, naistevastane vägivald ning palju muud. Laenates kujundit soolise võrdsuse uurijatelt Ida-Euroopas, võib öelda, et „sooideoloogia“ on justkui liim, millega saab kokku sobitada kõik, mis ei sobitu teatud väga konservatiivse maailmavaatega.
Peamiselt just Ida-Euroopa maades on kõlapinda leidnud ultrakonservatiivne kampaania, mis keskendub mõistele „sotsiaalne sugu“ (inglise keeles gender) väites, et see on „radikaalne sotsiaalne konstruktsioon“, mis eeldab, et sugu pole bioloogiline, vaid muudetav. Selline tõlgendus on eksitav. Nii akadeemilises kirjanduses, kui ka Istanbuli konventsiooni selgitavas tekstis on selgelt eristatud „sex“ ehk bioloogiline sugu ja „gender“ ehk sotsiaalne sugu, mis kirjeldab seda, kuidas ühiskond määrab ootused ja käitumisnormid naistele ja meestele.
Kui konventsioon räägib „soost kui sotsiaalselt konstrueeritud rollist“, ei tähenda see, et bioloogilist sugu eitataks või asendataks. Sõnastus viitab hoopis sellele, et ühiskondlikud ootused – näiteks et naine peab olema kuulekas või et mees ei tohi näidata nõrkust – loovad pinnase vägivallale. Istanbuli konventsioon kutsub neid stereotüüpe teadlikult analüüsima ja murdma. Väita, et sotsiaalset sugu ei ole olemas on sisult sarnane, kui öelda, et tuult ei ole olemas, sest seda pole näha.
Konventsioon ei sunni kedagi oma identiteeti muutma ega asenda bioloogilisi mõisteid. Selle eesmärk on vähendada ühiskondlikke hoiakuid, mis normaliseerivad vägivalla – näiteks kui vägistatud naist süüdistatakse „liiga lühikese seeliku“ kandmises või kui meesülemuse käperdamine tööl jäetakse tähelepanuta, sest „mehed on mehed“ ja „naised ise provotseerivad“. Eesmärk on vägivalla vähendamine, mitte „sooideoloogia“ kehtestamine.
Haridus ja väärtused – mitte ajupesu, vaid teadlikkus
Üheks sagedaseks konventsioonivastaste etteheiteks on, et konventsioon kohustab riike mõjutama haridussüsteemi ja laste maailmavaadet. Tõsi on see, et konventsioon julgustab liikmesriike edendama haridust, mis põhineb võrdsusel ja vägivalla ennetamisel. See ei tähenda õpetust, et „sugu on muudetav“ või et traditsiooniline perevorm oleks probleem.
Haridus, mis aitab noortel mõista austuse, nõusoleku ja vägivallatuse põhimõtteid, ei õõnesta pereväärtusi, vaid tugevdab neid. Tugev perekond põhineb turvalisusel, usaldusel ja võrdsusel, mitte hirmul ega stereotüüpidel. Kui laps õpib, et kellelegi ei tohi haiget teha – ei naistele ega meestele – ei kaota me midagi väärtuslikku, pigem vastupidi.
"Naisi kaitsevad mehed, mitte konventsioonid"?
Poliitik Martin Helme sõnastus, et „naisi kaitsevad mehed, mitte konventsioonid“, on lihtsustatud ja ohtlikult romantiseeritud väide. Fakt on, et enamik vägivallaakte pannakse toime just meeste poolt ja valdavalt lähisuhtes.
Riigi kohustus on tagada süsteemne kaitse kõigile: naistele, meestele, lastele ja eakatele. Istanbuli konventsioon loob kaitseks raamistiku – see ei võta kelleltki midagi ära, vaid annab õiguse elule ilma vägivallata.
Konventsioon ei sea kahtluse alla perekonda ega usu- ja arvamusvabadust. Selle eesmärk on takistada vägivalla õigustamist traditsioonide, kultuuri või religiooni nime all.
Kui keegi peab vägivalla hukkamõistu ideoloogiliseks, siis tekib küsimus, kas probleem on tõesti konventsioonis või pigem väärtustes, millele vastuseis tugineb. Inimõigused ei ole lääne- ega liberaalne ideoloogia – need on universaalsed põhimõtted, millele Eesti põhiseadus ja rahvusvaheline õigus toetuvad.
Kanna valget linti
25. november on rahvusvaheline naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev. See on ka päev, kus palju mehi üle maailma kannab valge lindi sümbolit, millega võetakse endale vastutus oma võimaluste piires seista koos naistega naistevastase vägivalla vastu. Eestis on valge lindi kampaaniaga muuhulgas ühinenud praegune Isamaa esimees Urmas Reinsalu, kaitseminister Hanno Pevkur ja välisminister Margus Tsahkna. Nüüd on aeg antud lubaduste eest seista.
Eesti vajab Istanbuli konventsiooni, sest see teeb ühiskonna õiglasemaks. Ja õiglane ühiskond ei vaiki vägivalla ees.
Hiljutised uudised
Algas kampaania „Ole teadlik ja tegutse!“, mis juhib tähelepanu tehisintellekti diskrimineerimisriskidele
Voliniku seisukoht: soo kasutamine krediidiriski hindamisel ei ole lubatud
Nõunik - tule meile tööle!
