Kohalikud valimised ja võrdsem ühiskond

Eesti kuulub nende Euroopa riikide hulka, kus naiste ja meeste vaheline ebavõrdsus võimupositsioonidel on silmatorkavalt suur. Miks see nii on ning kuidas tagada, et rohkem naisi jõuaks otsustavatele kohtadele? Christian Veske arutleb kohalike valimiste eel võimalike lahenduste üle.

Naised moodustavad enam kui poole elanikkonnast. Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) 2024. aasta indeks näitab seevastu, et otsuseid teevad siin pigem mehed. Nimelt sai Eesti võimu kategoorias vaid 32,8 punkti sajast, mis tähendab, et naised ja mehed ei saa Eestis otsuste tegemise juures kaugeltki võrdselt kaasa rääkida.

Kui kogu ühiskonna eest teevad otsuseid vaid poolt elanikkonda esindavad kogud, on oht, et osa ühiskonna vajadustest jääb arvestamata ja teadmistest kasutamata. Küsimused, mis on olulised naistele ja tulenevad nende elukogemusest, ei jõua valikute lauale ning nendest ei sünni ka lahendusi. Nii jääb ka demokraatia puudulikuks, sest tõeliselt demokraatlikus ühiskonnas on meeste ja naiste hääled võrdselt kuuldavad.

Toimib nõiaring, et mida vähem on naisi otsustamistasanditel, seda väiksem on tõenäosus, et neid puudutavad probleemid saavad adekvaatselt käsitletud. Tasakaalu puudumine toob omakorda kaasa uusi probleeme alates palga- ja pensionilõhest kuni kodu- ja seksuaalvägivallani.

Ühetaolised kogud ei näe tavaliselt ka vajadust regulatsioonide järgi, mis aitaksid mitmekesisust juurde tuua ja tasakaalu saavutada. Need ei peegelda ühiskonda mitmekesisena ega paku eeskujusid nooremale põlvkonnale noortele naistele, kes võiksid enda kohta poliitikas näha.

Naiste vähene esindatus võimupositsioonidel Eestis ei ole kindlasti seotud pädevuse puudumisega, kõrgharidusega naisi on meil oluliselt rohkem kui mehi. Kõrgharidus või keskeriharidus on ligi 53 protsendil naistest, kuid ainult 34 protsendil meestest. See viitab, et probleem ei ole kompetentsis, vaid süsteemi ülesehituses, soolistes stereotüüpides või mujal.

Mis aitaks?

Tõhusa abimeetmena on end tõestanud kvoodid. Riikides, kus kehtivad sookvoodid, on naiste esindatus otsustuskogudes keskmiselt 10–12 protsenti kõrgem. See annab naisliidritele nähtavuse ja loob eeskujusid, mis innustavad ka uusi ja võimekaid naisi poliitikasse astuma. Lisaks kiirendab kvootide kasutamine muutust, mis muidu toimuks väga aeglaselt kui üldse.

Kui kohustuslikud kvoodid tunduvad liialt jäiga lahendusena, siis on igati kättesaadav teine praktiline lahendus ebavõrdsuse vähendamiseks: kasutada valimistel triibulisi nimekirju. Triibuliste nimekirjade puhul vahelduvad valimisnimekirjas mees- ja naiskandidaadid. See ei jäta võimalust paigutada naiskandidaadid nimekirja lõppu, kus nende võimalused valituks osutuda on väiksemad. Triibuline nimekiri loob õiglasema lähtekoha, naised ja mehed saavad võrdselt nähtavaks ja kuuldavaks.

Sarnaselt teiste ebavõrdsusega seotud probleemidega on ka naiste poliitikas esindatuse suurendamiseks tarvis muutusi mitmelt suunalt. Eestis on kõrgeima võimu kandja rahvas ning otsene võimalus muutusi ellu kutsuda iga valija käes. Usun, et iga erakonna valimisnimekirjas leidub võimekaid naisi, kelle poolt hääletada. See on igale inimesele kättesaadav viis ühiskonda õiglasemaks nihutada.

Võimalus muutusteks

Kogemus näitab, et kui naistel on parem ligipääs võimupositsioonidele, muutub ka otsuste kvaliteet. See on kogu ühiskonna huvi, sest mitmekesisem juhtimine tähendab läbimõeldumaid ja tasakaalustatumaid otsuseid.

Mida rohkem on poliitikas ja võimupositsioonidel naisi, seda selgemini tajuvad noored tüdrukud ja naised, et ka nende koht võib olla otsustajate laua taga. Nii murtakse ühiskondlikke stereotüüpe ja kujundatakse järgmisi põlvkondi. Endine president Kersti Kaljulaid on meenutanud, et kui ta nägi lasteaialaste joonistusi presidendist, kujutasid paljud neist naist. Varem oli president laste silmis peaaegu alati mees. See väike, aga kõnekas muutus näitab, kui määrav on eeskujude jõud.

Kui tahame, et Eesti oleks tõeliselt demokraatlik ja kõiki inimesi kaasav riik, peame looma tingimused, et naiste ja meeste hääl kõlaks võrdselt. Just seetõttu on oluline, et eeskujud oleksid nähtavad ja kättesaadavad. Kohalike omavalitsuste valimised pakuvad selleks hea võimaluse ja nii erakondadel kui ka valijatel on võimalus näidata, millist Eestit me tegelikult tahame.