Maksumuudatuste hind on kõrgeim neile, kellel on niigi raske

Mõni aeg tagasi käisin enne tööle minekut läbi Balti jaamas asuvast poest, et osta lõunasööki. Minu ees kassas oli vana mees, kes oli lindile pannud kilekotti mässitud ühe hapukurgi ja ühe mandariini. Kassas luges ta sente. Selgus, et mõlema jaoks tal raha ei jätku. 

Samal ajal käisid valitsuses arutelud, milliseid makse tõsta ning mida kärpida. Olen neid debatte murelikult jälginud, sest minu hinnangul on äri ja efektiivsuse kõrvalt kadunud nendest olulisem – Eesti inimesed ning eriti need, kelle häält pole ühiskonnas kuulda. 

Et saada aru kuidas valitsuse maksu- ja kärpeotsused mõjutavad ühiskondlikult haavatavamas positsioonis olevaid inimesi, tellisime võrdõigusvoliniku kantseleiga mõttekojalt Praxis vastavasisulise analüüsi. See näitas, et 2025–2026. aastal ellu viidavad maksumuudatused tabavad valusamalt neid, kes on juba niigi sotsiaalmajanduslikult raskemas seisus. Eriti keerulises olukorras on madala sissetulekuga inimesed, kes tihti kuuluvad ka mõnda teise riskigruppi. 

Arvutuste kohaselt väheneb sissetulek ja kasvab suhtelise vaesuse määr enim üksikvanemate ja eakate seas, kelle vaesusrisk on niigi väga kõrge. Veelgi enam tuli see esile naiste seas – suurim on maksumuudatuste mõju üksi elavatele vanemaealistele naistele, kelle sissetulek väheneb 24 eurot kuus ilma automaksu arvestamata, ja üksikemaga leibkondadele, kelle sissetulek väheneb 18 eurot kuus.

Eesti riigi kohustus on edendada soolist võrdõiguslikkust ja võrdset kohtlemist. Need ühiskondlikku tasakaalu edendavad nõuded tulevad vastavatest seadustest ning on vajalikud selleks, et meie riik oleks kestlik, ühiskond elujõuline ning üksteist usaldav. Me ei liigu aga kindlasti tasakaalu suunas, kui me ei aita juba nõrgemas positsioonis olevaid inimesi järele. 

Maksumuudatuste mõju ulatus on suhteline

Eestis on sooline palgalõhe endiselt Euroopa kõrgemate seas. Paljud naised, eriti üksikemad ja eakad, elavad alla suhtelise vaesuse piiri. Kui madala sissetulekuga inimene kaotab 20–24 eurot kuus, ei ole see marginaalne summa – see võib olla kriitilise tähtsusega toidu, ravimite või lapse huvihariduse katmisel.

Analüüsi tulemused näitavad, et kuigi Eestis tervikuna ei ole maksumuudatuste koondmõju sissetulekutele väga suur (muutus sissetulekutes on keskmiselt vaid paar eurot), jaotub selle mõju erinevate rühmade vahel ebaühtlaselt. Mõju ulatus on suhteline – madala sissetuleku ja kõrge vaesusriskiga inimese jaoks muudab toimetuleku keeruliseks ka 20-eurone sissetuleku vähenemine. Lisaks on maksumuudatuste mõju kuhjuv. Tulumaksu, käibemaksu ja aktsiiside tõus ning automaksu kehtestamine – need kõik kuhjuvad ning muudavad haavatavas olukorras inimese toimetuleku järjest keerulisemaks. Maksuküüru kaotamine ja tulumaksuvaba miinimumi tõus aitab küll olukorda leevendada, kuid seda ka pigem keskmise ja kõrge sissetulekuga inimestel.

Kui maksutõus on kõigile ühesugune, ei tähenda see, et selle mõju oleks võrdselt talutav. Automaksu kehtestamise ja kütuseaktsiiside tõusu puhul on selgelt näha, et inimesed maapiirkondades – eriti väikese sissetulekuga ja puuetega inimesed – saavad rohkem pihta, sest sõltuvad autost igapäevatoiminguteks, sh arstivisiidi tegemisel või lapse huviringi viimisel.

Ühekordsed või universaalsed toetused ei asenda tegelikku vajaduspõhist tuge. Näiteks said puuetega inimestele makstud ühekordset mootorsõidukimaksu leevendustoetust ka need, kellel autot ei olnud. Samal ajal ei saanud piisavat tuge paljud neist, kellel on auto ja kelle jaoks selle kasutamine on igapäevaelus hädavajalik.

Piirkondlik ebavõrdsus süveneb, kui omavalitsuste võimekus abivajajaid toetada on erinev. Näiteks varieeruvad omavalitsuste lõikes toimetulekutoetuse arvestamisel aluseks võetavad eluasemekulud, huvihariduse toetamine või sotsiaaltranspordi võimalused ja selle tasu. Seega ei saa me rääkida võrdsest kohtlemisest sõltumata elukohast.

Ühiskondlik usaldus on ohus

Eelarvekärped mõjutavad tugevalt ka neid organisatsioone, kes igapäevaselt haavatavas olukorras inimesi toetavad – olgu need naistevastase vägivalla ennetajad, puuetega inimeste esindajad või soolise võrdõiguslikkuse eest seisjad. Kui nende töö on takistatud, jääb inimene rohkem üksi.

Mida vähem tunneb inimene, et ta vajadusel abi saab, seda vähem on tal usaldust riigi vastu. See mõjutab ka tema valmisolekut tööturul osaleda, lapsi kasvatada, õppida ja kogukonnas aktiivne olla. Kui juba täna peavad mõned inimesed mõtlema, kumba nad endale lubada saavad, kas hapukurki või mandariini, siis tulevikus on nende inimeste olukord veelgi raskem ning sellest võib järeldada, et valitsuse otsused ei ole olnud kõiki arvestavad. 

Praxise analüüsi avaldame täismahus 10. juunil koos võrdõigusvoliniku aastaaruandega.