Tallinn kui peeglitagune linn

Tallinn on koostamas uut üldplaneeringut – dokumenti, mis määrab, millises linnas elame aastate pärast nii meie kui ka meie lapsed. Võrdõigusvolinik Christian Veske hoiatab, et kui planeerimisel ei arvestata kõigi inimeste vajadustega, võib headest kavatsustest sündida linn, mis suurendab erisusi ja ebaõiglust.

Kui tüdruk nimega Alice peeglitagusesse maailma astus, avastas ta, et kõik toimib vastupidi või äraspidise loogika alusel. Ära jooksmine aitas seista paigal, millestki eemaldumine tõi asjad lähemale ja edasi liikumiseks pidi jooksma veel kiiremini. Asjade toimimisloogika oli pööratud tagurpidi või nihkesse.

Linnaruumiga võib juhtuda sama. Kui otsustajad ei mõtle teadlikult sellele, et linn peab toimima nii väikesele, kui ka suurele, naisele ja mehele, eesti keelt emakeelena kõnelevale või mujalt saabunud inimesele, siis võib juhtuda, et tehtavad lahendused loovad juurde uusi probleeme või võimendavad olemasolevaid. Näiteks võivad arendused, mis on mõeldud avaliku ruumi ja ajaveetmiskohtade loomiseks, osutuda tegelikkuses ligipääsmatuks neile, kes liiguvad ratastooliga või lapsevankriga. Tänavavalgustuse kokkuhoid, mis peaks säästma linna eelarvet, muudab pimedad rajad naiste ja noorte jaoks ebaturvaliseks. Või kui soovitakse, et Tallinn oleks lastesõbralik linn aga tegelikkuses toetatakse autostumist ja valglinnastumist on selle tulemuseks liialt pikalt vanematest sõltuvad lapsed, kelle iseseisvumine on lükatud täiskasvanuikka. Siis aga on nad juba harjunud, et igale poole peab saama autoga.  

Tallinn on alustamas linna üldplaneeringu koostamist. Üldplaneering kujundab keskkonna, kus me elame, ning näitab keda ja kui palju linnas tähtsustatakse. See määrab, kas Tallinn on linn, kus erinevad rahvused ja ühiskonnagrupid elavad läbisegi või kanname uhkusega tiitlit „Euroopa kõige segregeerunum linn“. 

Võrdõigusvolinikuna on minu roll juhtida tähelepanu ebaõiglusele ja ohule seal, kus see on täna veel nähtamatu, tõsta esile haavatavas olukorras rühmade hääled ja näidata suunda õiglasema ühiskonna kujundamiseks, kus iga inimene tunneb end väärtustatuna ja kaitstuna. Seetõttu pöördusin ka Tallinna Linnavalitsuse poole palvega seada võrdõigusliku linna põhimõtted üldplaneeringus kesksele kohale.

Soolise võrdõiguslikkuse seadus ütleb, et kohalikel omavalitsustel on kohustus oma strateegiates ja poliitikates soolist võrdõiguslikkust edendada. See on väga lihtne: kõik plaanid ja tegevused peavad arvestama eri inimgruppide vajadustega. Mida tähendab see aga linna planeerimises?

See tähendab, et liikuvuse planeerimisel soodustataks tervislikumaid ja jätkusuutlikumaid liikumisviise. Kui naised, lapsed ja eakad kasutavad palju ühistransporti, siis mehed liiguvad täna peamiselt autoga. Selline harjumus on kaudselt seotud asjaoluga, et ka meeste tervis on naiste omast kehvem – umbes pooled Eesti meestest on ülekaalulised.  Et olukorda muuta, tuleb disainida paremaid ühistranspordiühendusi, rattateid, parandada jalgsi käimise kogemust ning töötada selle nimel, et mehed ei hindaks oma väärtust võrdelises seoses auto suuruse või võimsusega. 

See arvestab, et naiste igapäevased liikumistrajektoorid erinevad sageli meeste omadest, sest liiga tihti on hoolduskoormus – laste viimine ja toomine, omaste hooldamine, toidupoes käimine ja muu – peamiselt nende õlul. Seetõttu on vaja kavandada läbimõeldud ühistranspordi marsruute, mis toetavad selliseid mitmekesiseid liikumisvajadusi. 

See tähendab, et avalik ruum ja arhitektuur on linnas liiklemist toetav – kõnniteede ääres on pingid, kus vanem inimene saab vajadusel jalga puhata, ning mitmekesistel ja kutsuvatel mänguväljakutel leiavad tegevust tüdrukud ja poisid, noored ja täiskasvanud üheskoos. See tähendab, et talvel on kõnniteed lumest puhtad ning lapsevanem ei pea oma lapsevankriga mööda sõiduteid ukerdama. 

Ei  midagi ideoloogilist – lihtsalt linn, mis seab kesksele kohale inimese. 

Võrdõiguslik linnaruum ei tähenda luksust ega lisavidinaid, vaid seda, et linn ei muutuks iseenda peegelpildiks – kohaks, kus mõni liigub kiiremini vaid selleks, et mitte paigale jääda, ja mõni ei jõua kunagi sinna, kuhu tahaks. Kui linn on kujundatud  „keskmise“ kasutaja järgi, muutub sealne ruum osade inimeste jaoks kättesaamatuks, nähtamatuks või isegi vaenulikuks. Veelgi hullem on, kui linna ei ehitata enam mitte inimeste, vaid autode tarbeks. Seega – julgust võrdõigusliku linna loomisel!