Võrdõigusvolinik: lõunapausil räägi, mis keeles tahad – tööandja tohib keelenõudeid seada vaid tööajale

Võrdõigusvoliniku kantseleisse pöörduti hiljuti küsimusega, kas tööandjal on õigus nõuda teise emakeelega töötajatelt, et nad räägiksid tööst vabal ajal (näiteks lõunapausil) omavahel töökeeles, milleks on eesti keel. Minu hinnang on ühene: keelekasutuse piiramine väljaspool tööülesandeid ei ole õigustatud ja võib olla töötajat kaudselt diskrimineeriv.

Selgitan lähemalt. Tööandja tohib seada reegleid, mis puudutavad töötajate tööaega, et tagada tööprotsessi tulemuslikkus ja organisatsiooni eesmärkide täitmine. Selle hulka võib kuuluda ka nõue kasutada tööl eesti keelt. Eesti keele oskus peab olema tagatud ka erinevate teenuste osutamisel. See tähendab, et minnes poodi, arsti juurde või postkontorisse, võime eeldada, et meiega suheldakse eesti keeles. Seaduste järgi on igaühel õigus ka eestikeelsele suulisele ja kirjalikule asjaajamisele. Erandiks on omavalitsused, kus vähemalt pooled püsielanikud on vähemusrahvusest – seal võib teatud tingimustel lisaks eesti keelele kasutada ka vähemusrahvuse keelt. 

Väljaspool tööülesandeid või -aega on aga olukord teine. Lõunapaus kuulub inimese isikliku aja hulka ja seda, mis keelt töötajad sel ajal räägivad, ei saa tööandja ette kirjutada. Sama kehtib näiteks siis kui poe töötajad omavahel teises keeles vestlevad – kliendi teenindamisel peavad nad oskama eesti keelt, kuid omavahelise suhtluse keele valivad ise. 

Tööandja nõue, et teisest rahvusest töötajad peavad suhtlema oma vabal ajal eesti keeles, võib kujutada endast kaudset diskrimineerimist rahvuse alusel. Kaudne diskrimineerimine tähendab, et tingimus, mis näib olevat neutraalne (nagu keelenõue töökohal), mõjutab tegelikkuses ebaproportsionaalselt teatud rühmi, näiteks rahvusvähemusi, kelle emakeel erineb riigikeelest.