Sooline võrdõiguslikkus

Sooline võrdõiguslikkus on demokraatliku ühiskonna arengu eesmärk, üldine hüve ja sotsiaalse õigluse küsimus. Ühiskonna sooline kihistumine takistab tasakaalustatud inimarengut ja viib inimõiguste rikkumiseni. Meeste ja naiste võrdne kohtlemine on Euroopa Liidu üks põhiväärtusi ja kõiki tegevusi läbiv keskne põhimõte.

Ühiskonna kestlikkus sõltub riigi võimest luua oma inimeste arenguks ja tegutsemiseks parimad võimalused. Majanduskasvu, tööhõive ja kahe kõige suurema sotsiaalse grupi – meeste ja naiste – tegeliku võrdsuse vahel on otsene seos. Konkurentsivõime ja tööhõive kasvu tagab kogu inimressursi – nii meeste kui ka naiste – aktiivne osalus. Iga inimene peab saama arendada oma võimeid ja teha valikuid vabalt, ilma et teda piiraksid soostereotüüpsed hoiakud ja traditsioonilised soorollid. Iga ühiskonnaliikme oskuste, pädevuste ja annete väärtustamine on oluline nii ühiskonna jätkusuutlikkuse kui ka inimarengu seisukohalt.

Meeste ja naiste võrdväärne, täielik ja efektiivne osalemine kõigis ühiselu valdkondades, eriti tööhõives, aitab saavutada aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu, mis on strateegia „Euroopa 2020” eesmärk. Selleni jõudmiseks peab soolise võrdõiguslikkuse edendamine saama poliitikakujundamise protsessis igapäevaseks tegevuseks.

Soolise võrdõiguslikkuse edendamine aitab muuta avaliku sektori töö tõhusamaks ja inimesekesksemaks ning tagada, et kavandatavad poliitikameetmed ja avalikud teenused on ka tegelikult, nii meestele kui ka naistele, võrdselt kättesaadavad, hea kvaliteediga ja toovad neile ka samaväärset kasu.

Ebavõrdne kohtlemine ehk diskrimineerimine on nii era- kui ka avalikus sektoris seadusega keelatud. Naiste ja meeste võrdse kohtlemise tagamiseks on kehtestatud soolise võrdõiguslikkuse seadus ja võrdse kohtlemise seadus, mis kaitsevad nii mehi kui ka naisi ebavõrdse kohtlemise eest. 

Kõnealused seadused kaitsevad inimesi halvema kohtlemise eest, mille põhjuseks või ajendiks on mõni inimesega seotud tunnus, näiteks sugu või rahvus. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse järgi on tunnuseks inimese sugu, sealhulgas rasedus, sünnitamine, lapsevanemaks olemine, perekondlike kohustuste täitmine ning muud soolise kuuluvusega seotud asjaolud. Võrdse kohtlemise seaduse järgi on diskrimineerimistunnusteks rahvus (etniline kuuluvus), nahavärvus, usutunnistus, veendumused, vanus, puue ja seksuaalne sättumus. 

Nende seaduste eesmärgiks on kaitsta vähemusgruppe ning nendesse kuuluvaid inimesi seaduses nimetatud eluvaldkondades ja olukordades.

Soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse nõuded kehtivad pea kõigis eluvaldkondades, välja arvatud mõningad erandid, nagu pere, eraelu ja registrisse kantud usuühendustega seotud olukorrad. Töösuhtes on lisaks keelatud inimesi kohelda ebasoodsamalt perekondlike kohustuste täitmise, sotsiaalse seisundi, töötajate huvide esindamise, töötajate ühingusse kuulumise, keeleoskuse ning kaitseväekohustuse täitmise tõttu.

Mõlemad seadused kehtestavad võrdse kohtlemise kohustuse ehk teisisõnu ei tohi seaduses loetletud tunnustega (st sugu, rahvus jne) seoses kedagi ebavõrdselt kohelda. Võrdne kohtlemine tähendab ebavõrdse kohtlemise puudumist.

Käesolev selgitus ei ole õigusabi konkreetses asjas. Seetõttu, kui tunned, et sind on ebavõrdselt koheldud, aga sa ei leidnud sellest artiklist oma probleemile lahendust või sul tekkis küsimus, siis pöördu võrdõigusvoliniku poole meiliaadressil [email protected] või numbril +372 626 9059. Voliniku poole pöördumisel tagatakse pöörduja anonüümsus.

Sooline ebavõrdsus on sotsiaalne probleem, mis vajab lahendamist ühiskondlikul tasemel. Naiste ja meeste vahelise võrdsuse saavutamist ei tohi segamini ajada naiste ja meeste tehniliselt ühetaolise kohtlemisega.

Soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks on vaja:

• põhjalikult analüüsida ühiskonnas esinevat soolist ebavõrdsust  ning  selle põhjusi;
• vähendada soolisi lõhesid ning sobivaid meetmeid kasutusele võttes kaotada naiste ja meeste vaheline ebavõrdsus;
• luua naistele ja meestele reaalsed võrdsed võimalused osaleda kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Mõlema soo esindajatel peavad olema võrdsed võimalused mõjutada poliitilisi, majanduslikke ja teisi ühiskonnaelu määravaid otsuseid;
• tagada naiste ja meeste võrdne kohtlemine, keelates diskrimineerimise ning tagades tõhusa õiguskaitse diskrimineerimist kogenud inimestel.

Meeste ja naiste vahelise võrdsuse saavutamiseks on kasutusel kolm üksteist täiendavat lähenemisviisi, millest on lähtutud ka soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) väljatöötamisel Eestis. Need lähenemisviisid on järgmised:

1) naisi ja mehi tuleb kohelda võrdselt – samalaadses olukorras olevaid naisi ja mehi tuleb kohelda võrdselt, st võrdsed õigused peavad olema tagatud, sooline diskrimineerimine on keelatud (SoVS § 1 lõike 2 punkt 1);

2) erimeetmed – ebasoodsamas olukorras oleva sugupoole toetamiseks tuleb rakendada ajutisi meetmeid (SoVS § 5 lõike 2 punkt 5);

3) soolõime – soolist võrdõiguslikkust peab edendama kõigis ühiselu valdkondades, st rakendada tuleb nn soolõime strateegiat (SoVS § 1 lõike 2 punkt 2, § 9–11).

Võimaluste võrdsuse kui läbiva teemaga arvestamine tähendab seda, et on analüüsitud ja jälgitud, et meetmete ja tegevuste käigus eemaldatakse need barjäärid ja takistused, mis näiliselt ühesuguste tingimuste korral ühte või teise sotsiaalsesse gruppi kuuluvate indiviidide reaalseid võimalusi piiravad. Piiravateks teguriteks võivad olla hoiakud, müüdid, stereotüübid, otsene või kaudne diskrimineerimine, ajaloolis-kultuuriliselt väljakujunenud käitumismustrid jms.

Võrdsed võimalused puuduvad sellistesse gruppidesse kuuluvatel isikutel, kelle suhtes on ühiskonnas levinud mingid eelarvamused, negatiivsed hoiakud, kelle huvid on allutatud domineerivate, võimulolevate gruppide huvidele või kes on marginaliseeritud ja tõrjutud. Näiliselt ühesugused objektiivsed tingimused ei taga veel võimaluste võrdsust. Näiteks on puuetega inimestel küll seaduse järgi võrdne õigus haridusele, kuid kui tegelikkuses haridusasutused ei ole ligipääsetavad, siis puuetega inimestel puudub võimalus seda õigust kasutada.

Võrdsete võimaluste loomisel lähtutakse  sageli arusaamast, et kui inimestele on loodud võrdsed lähtepositsioonid ja eemaldatud esialgsed barjäärid, siis edasine sõltub ainult inimese enda vabast tahtest. Sealjuures ei arvestata, et nn vaba tahe on tihti kammitsetud ühiskonnas kehtivatest piiravatest stereotüüpidest ja aegunud tavanormidest.

Võimaluste võrdsuse analüüsimiseks ja võrdsete võimaluste loomiseks vajalikud tegevused on: konsulteerimine, ekspertide kaasamine, asjakohaste uuringute ja statistiliste võrdlusandmete kasutamine.

Vanuse ja rahvuse alusel ebasoodsama kohtlemise vältimine, võrdsemate võimaluste loomine tähendab vanuseliste sihtgruppide kaasamist otsustamisesse ja meetme tegevustesse, eri vanuse- ja rahvusgruppide olukorraga arvestamist, nende informeerimist ja neile suunatud kommunikatsiooni tõhustamist ning juurdepääsu võimaldamist teenustele ja hüvedele.

Puude alusel diskrimineerimise vältimiseks ehk puudega inimeste võrdseks kohtlemiseks on olulised grupi kaasatus otsustamisprotsessides, juurdepääs meetme tegevustele ning universaalse ja kaasava disaini rakendamine.

Soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohustus kehtib kõigile avaliku sektori institutsioonidele – ministeeriumidele, Riigikantseleile, maavalitsustele, riigiametitele ja inspektsioonidele ning asutustele, millel on kohaliku täidesaatva riigivõimu volitused, samuti kohalikele omavalitsustele ja nende asutustele ning teistele linna või valla ametiasutustele, mis teostavad avalikku võimu, ja nende hallatavatele asutustele.

Lisaks soolise võrdõiguslikkuse seadusele, mille järgi on kohustus soolõime strateegiat rakendada, kehtib osale institutsioonidele, olenevalt nende tegevusvaldkonnast, kohustus rakendada soolõime strateegiat ka vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsekohaldatavatele määrustele. Näiteks sisaldavad meeste ja naiste võrdõiguslikkuse edendamise ning sooküsimuste lõimimise kohustust Euroopa Liidu struktuurifondidest rahastatavate ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide suhtes kohaldatavad ühissätted.

Soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 9 lõigete 1 ja 2 kohaselt on riigi- ja kohalike omavalitsusüksuste asutused kohustatud soolist võrdõiguslikkust süstemaatiliselt ja eesmärgistatult edendama. Nende ülesanne on muuta tingimusi ja asjaolusid, mis takistavad soolise võrdõiguslikkuse saavutamist.

Riiklikke, piirkondlikke ning institutsionaalseid strateegiaid, poliitikameetmeid ja tegevuskavasid planeerides, ellu viies ja hinnates peavad riigi- ja kohalike omavalitsusüksuste asutused lähtuma naiste ja meeste erinevatest vajadustest ja ühiskondlikust staatusest ning arvestama, kuidas rakendatud ja rakendatavad meetmed mõjutavad naiste ja meeste olukorda ühiskonnas.

Soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 9 lõigete 1 ja 2 koostoime eesmärk on tagada soolõime strateegia rakendamine. Vastavalt § 9 lõikele 21 kehtib riigi- ja kohalike omavalitsusüksuste asutustel soolõime strateegia rakendamisel kohustus vajaduse korral konsulteerida asjakohaste huvigruppide ning mittetulundusühendustega, kellel on õigustatud huvi aidata võidelda soolise diskrimineerimise vastu.