Võrdse kohtlemise seadus
Võrdse kohtlemise põhimõte on kantud ideest, et kõik inimesed on oma õigustelt võrdsed. Õigus seaduse võrdsele kaitsele kuulub inimese põhiõiguste hulka ning see on kirjas ka Eesti Vabariigi põhiseaduses. Võrdse kohtlemise nõue on loodud selleks, et lõpetada ajalooliselt tõrjutud elanikkonnagruppide õiguste piiramine ning tagada kõigile sõltumata nende identiteedist või päritolust võrdsed õigused ja võimalused.
Põhiseaduse § 12 ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Loetletud omadused või tunnused on diskrimineerimistunnused. Inimest kaitstakse just nende tunnuste tõttu diskrimineerimise vastu, sest nende tunnustega seoses on paljudes ühiskondades kõige enam diskrimineerimist esinenud.
Eesti seadused ja rahvusvahelised inimõiguslepped määravad põhiseadusele lisaks kindlaks tunnused või omadused, millega seoses ei tohi inimest panna ebasoodsamasse olukorda. Mõned nendest tunnustest on sellised, mida inimene muuta ei saa, nagu sugu, rahvuslik päritolu või puue. Mõned on sellised, mis võivad elu jooksul muutuda, näiteks veendumused või usutunnistus.
Võrdse kohtemise seadus kaitseb inimest ebavõrdse kohtlemise eest, mis on tingitud tema rahvusest, nahavärvusest, vanusest, puudest, seksuaalsest sättumusest, usutunnistusest või veendumustest.
Seaduste kaitse erinevate tunnuste puhul on erinev. Kui inimese sooga seonduvalt on diskrimineerimine keelatud kõigis eluvaldkondades, siis näiteks puudega seoses kaitseb võrdse kohtlemise seadus inimest ebavõrdse kohtlemise eest vaid töövaldkonnas ja hariduses.
Niisiis on oluline mõista, et võrdset kohtlemist puudutavad seadused ei kaitse inimest igasuguse elus ettetuleva ebavõrdsuse ja ebaõigluse eest.